Valeinfo ja manipuleerimine

Bot’id ja trollid

Kõik, kes jagavad enda või teiste staatusi, laigivad või kommenteerivad, ei ole päris inimesed. Mida see tähendab? Siit saad teada, mis vahe on bot’idel ja trollidel ning kuidas neid märgata.

Nipid, kuidas tuvastada bot’e ja trolle

Tänapäeval on sotsiaalmeedia nagu peegel, millest vaatab vastu moonutatud pilt. Meile võib täiesti valedel alustel tunduda, et keegi on populaarne või arvamusliider. Laikimised ja jagamised on muutunud osa kasutajate kinnisideeks, kuid mitte ainult; samu vahendeid kasutatakse, et levitada ja jõuda võimalikult paljude inimesteni manipuleeritud uudissisuga ning rünnata institutsioone ja ideid. Sageli on selleks kaasatud ka bot’id ja trollid.

Bot, lühend sõnast robot, esitleb end tõelise inimesena, kuid on tegelikult anonüümne arvutiga loodud kasutaja, keda juhitakse. Kõik bot’id ei ole halvad. Näiteks on bot’e, mis postitavad luulet või inspireerivaid tsitaate. Kuid bot’e saab kasutada ka teatud poliitiliste ideede võimendamiseks ja teistega manipuleerimiseks.

Lisaks bot’idele on olemas ka trollid. Trollid on tõelised inimesed, kes haldavad veebiprofiile, samas kui bot’id on tavaliselt automatiseeritud või muul viisil programmeeritud. Trollide eesmärk on tekitada või esile kutsuda emotsioone, tavaliselt on selleks viha, ning hoida üleval teravaid ja ärritavaid teemasid.

Trollid võivad olla:

• palgatud inimesed, kes algatavad arutelusid;
• ideoloogilised sõdalased, kes teevad seda tasuta ja omadel põhjustel;
• tavalised inimesed: me kõik takerdume vahel kommentaariumis tulisesse diskussiooni, hakkame oma arvamust kaitsma ja sihilikult vastaste emotsioone üles kütma.

Bot’id on võimelised ainult algeliseks vestluseks, samas kui trollid võivad maha pidada väga argumenteeritud diskussioone.

Selleks, et märgata bot’e sõprade ja lehekülgede jälgijaskonna hulgas, kasuta järgmisi rakendusi ja vahendeid:

1. Twitter Audit võtab analüüsi alla kuni 5000 Twitteri konto jälgijat ja arvutab iga jälgija kohta välja hinde – kui tõenäoline on, et jälgija on päris.
2. Botometer arvutab, kui tõenäoline on, et Twitteri kontot haldab robot. Pidage meeles, et ka see automatiseeritud tööriist võib teha vigu (eriti muudes keeltes peale inglise keele). Selle tööriista loojad on koostanud teisegi tööriista, et aidata tuvastada koordineeritud kampaaniaid. Loe selle kohta lähemalt siit.
3. Account Analysis App aitab Sul hinnata Twitteri kontosid. Näiteks näitab see kellaaegu, millal kasutaja kõige sagedamini postitab. Kui nende ajakasutus tundub veider, võib see viidata, et keegi säutsub näiteks teisest ajavööndist kui see, kus ta väidab end olevat. Päris inimene ei saa iga kell intensiivselt säutsuda, tuleb leida aega magamiseks. See tööriist näitab ka, mis keeli konto säutsudes kasutab, mis kasutajatega nad kõige rohkem suhtlevad ja mis veebilehtedele viitavad.
4. Testi oma oskust tunda ära võltspilte ehk arvuti genereeritud fotosid. Kas teed sellistel piltidel vahet? Võltsitud piltide maailma avastamiseks ja silma teritamiseks tasub külastada seda lehte. Kas panid tähele, et need pildid on arvutiga loodud?

Ole ettevaatlik nii inimeste suhtes, kellega oled sõber, kui ka nende suhtes, keda jälgid sotsiaalmeedias, ent keda Sa isiklikult ei tunne. Kui näed kommentaariumis kedagi pahandamas, on sageli parem lihtsalt eemale hoida, sest tegemist võib olla bot’i või elukutselise trolliga.

Test: Hinnake algallikaid

Võltseksperdi arvamusavaldus

Võltsitud fotod ja võltskontod ei ole ainsad info moonutamise viisid. Mõnikord toovad sotsiaalmeedia kasutajad ja traditsiooniline meedia mängu ka võltseksperte – seda nii kogemata kui ka meelega.

Internetist leiab kõike, sealhulgas inimesi, kes peavad ennast mingitel teemadel eksperdiks. Ajakirjaniku roll on aga avaldada kontrollitud infot ja olla läbipaistev, näidates, kust info pärineb. Mõni väljaanne püüab sellest reeglist kõrvale hiilida, kasutades oma lugudes võltseksperte, kes annavad kontrollimata või manipuleeritavale sisule legitiimsust. Kuidas nad seda teevad? Näiteks mõtlevad nad välja inimesi, keda ei ole üldse olemas, või kasutavad inimesi, kellel ei ole ekspertteadmiseks vajalikku tausta, aga kelle nad sildistavad siiski eksperdiks.

Guugeldades niinimetatud eksperte, võib välja tulla, et nende kohta on internetis vähe andmeid. Niinimetatud eksperdid ei pruugi esindada mainekaid institutsioone, vaid pärineda väikestest organisatsioonidest, mida juhib üksikisik või poliitiline rühm.

On märke, mis võiksid Sinus tekitada kahtlust ja panna Sind asja uurima: näiteks ebamäärane kirjeldus selle kohta, miks on isik eksperdina kaasatud (näiteks ei mainita ühtegi organisatsiooni, mida ta esindab).

Üks ilmekamaid võltseksperdi kasutamise juhtumeid on seotud Sputnik Eestiga. Nimelt kirjutas väljaandes selline autor nagu Villem Rooda, keda nimetati lugude juures Eesti eksperdiks ja Venemaa sõjaväeluure (GRU) kõrgemaks ohvitseriks. Ta võttis Sputnikus analüütiku ja välisuudiste eksperdina pidevalt sõna, kirjutades nii Zapadi õppuste mõjust Venemaa välispoliitikale kui ka Süüria kodusõja küsimustest. Eesti Päevalehe ajakirjanik leidis aga, et „Villem Rooda pole kunagi GRU ohvitserina töötanud. Alates 1950. aastatest kuni rajoonikoondiste laialisaatmisteni töötas ta hoopis Saaremaal ja Pärnu rajoonis traktoristina”. Seejärel esitas ajakirjanik rea allikaid, mis seda väidet toetavad. Mis veelgi kurvem: kirjutistes toetus Rooda enda niinimetatud kogemustele, esitades neid nii veenvalt, et pettis ära isegi mitu Eesti ajaloolast.

Hiljuti eemaldati Facebookist 500-st Hiinaga seotud kontost koosnev võrgustik, kuna see propageeris Šveitsi võltsbioloogi Wilson Edwardsi väiteid. Edwards väitis, et USA ei lase tuvastada COVID-19 päritolu. Seejärel avaldati tema arvamus uuesti Hiina riigimeedias.

Kui vähegi saad, kontrolli ekspertide tausta internetist. Siin on mõni asi, mida tähele panna.

– Kogemus eksperdina. Kus nad on töötanud ja kui kaua? Kas leiad nende CV?

– Kui keegi on mainekas ekspert, on teda allikana tõenäoliselt kasutanud ka teised meediaväljaanded või on ta ise paljudesse väljaannetesse artikleid kirjutanud.

– Akadeemilised raamatud, õpikud ja teadusartiklid. Kui inimene on esitatud eksperdi või teadlasena, peab ta olema avaldanud teemaga sobituvaid teadustöid. Selle info leiad näiteks otsingumootorist scholar.google.com. Kui otsid eksperdi nime, näed, kas ta on kõnealusel teemal kirjutanud ja kui paljud teised asjatundjad on sellele viidanud (ingl cite). – Esindatava organisatsiooni maine. Kas see on tunnustatud? Kas neid kutsutakse näiteks eri konverentsidele, aruteludele ja muudele üritustele? Kas nende nimi on seotud mõne skandaaliga?

Peidetud reklaam ja spondeeritud sisu

Meedia peab säilitama tasakaalu oma ärihuvide ja ajakirjanduslike standardite järgimise vahel. Meediaväljaanded peavad reklaami selgelt märgistama. Samuti ei tohi ajakirjanik allikatelt vastu võtta raha või kingitusi. Mõnikord aga tehakse seda kõike ja selle tulemusena saab tarbija reklaamteksti, mis on maskeeritud ajakirjanduseks.

Peidetud reklaam on reklaami ja ajakirjandusliku sisu (või arvamusartikli) hübriid, mis võib tähtsaid teemasid ja sündmusi moonutada. Näiteks võib toidulisandeid tootev firma ajalehele maksta selle eest, et see avaldaks loo uuest vitamiinilisandist, mis „toob endaga kaasa hämmastavalt palju kasutegureid”. Väljaanne seevastu võib loo maskeerida omaloominguks, millekski, millega nende sõltumatud ajakirjanikud on tegelenud ja mille nad on looks vorminud.

Märgistamata sisuturundus on lugejate ja vaatajate petmine, sest inimesed usaldavad ajakirjanduslikke materjale üldiselt rohkem kui reklaami või sotsiaalmeedia kommentaare. On tähtis, et teaksid: peidetud reklaami leidub nii mõnelgi pool.

Kuidas peidetud reklaami ära tunda?

• Kas materjal keskendub probleemi asemel tugevalt ühele konkreetsele tootele? Näiteks loed ajakirjast artiklit, mis räägib seljavalu leevendamiseks mõeldud salvist. Väljaande ülesanne on jagada seljavalu kohta üldisemat teavet koos lahendustega. Ole siinkohal kriitiline! Kui lugu on keskendunud ühele tootele ja selle kiitmisele, on asi kahtlane.
• Kas materjal avaldatakse ilma viideteta? Kas saad aru selle ajakohasusest? Miks peaks sellest praegu kirjutama? On see asjakohane?
• Ajakirjandusstandardite järgi tuleb lugudes esitada eri arvamusi. Kui materjal on kas teravalt positiivne või järsult negatiivne ja tasakaalustavate allikateta, võib see olla märk reklaamist.
• Materjal, millel ei ole autorit. Üsna sageli ei taha ajakirjanikud reklaamlugude alla oma nime panna, mistõttu tulevad sellised lood välja kas autorita või pseudonüümiga. Kui lugu on kahtlane, proovi veebiväljaandest või ajalehest leida teisi selle autori lugusid. Samuti saad materjalist osi kopeerida ja kleepida või transkribeerida, et teha internetiotsing ja vaadata, kas täpselt sama info on avaldatud ka kuskil mujal.

Veel leidub artikleid, mis ilmuvad küll uudisena, kuid reklaamija on maksnud sellesse teatud info lisamise eest. Näiteks lisatakse loosse tsitaat kommertssõnumeid levitavalt isikult, säilitades samal ajal mulje, et toodet ei reklaamita. Seetõttu on veelgi keerulisem eristada, kust läheb kallutamata ja kallutatud sisu piir.

Eesti ajakirjanduseetika koodeks ütleb:

6.1. Reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist/pildist.
6.2. Ajakirjanikud ja alalised välisautorid ei edasta samas kanalis reklaamteateid ega kirjuta oma väljaandes oma nime all kommertstekste.
6.3. Toodet või kaubamärki esitletakse ajakirjanduslikus materjalis vaid juhul, kui see on põhjendatud.
6.4. Tarbijale suunatud ajakirjandusliku materjali puhul peab auditooriumile selgitama, kuidas vastavate toodete valik tehti ning kuidas tooteid testiti.

Ometi avaldatakse selliseid reklaamihõngulisi artikleid isegi väga tuntud ja usaldusväärsetes väljaannetes. Näiteks on seda ette tulnud väljaandes The New York Times. Lugeja peaks olema väga tähelepanelik eri siltide suhtes, näiteks „sisuturundus”, „sponsoreeritud sisu“, „koostöös kellegagi [ettevõtte nimi]“. Kui näed neid silte, tead, et tegu on tellitud sisuga.

Algallikaga manipuleerimine

Kujuta ette olukorda, kus üks inimene ütleb, et väljas sajab vihma ja teine eitab seda. Keda Sa usud? Ei ole vaja pikalt mõelda, pigem vaata lihtsalt aknast välja ja veendu ise!

Seda nimetatakse esmase allika kontrollimiseks, mis tähendab otse algse infoallika juurde minemist. Kui tegemist on info kontrollimisega traditsioonilises või sotsiaalmeedias, on vaja natuke rohkem kui lihtsalt aknast välja vaadata. Seega on kasulik õppida, kuidas allikaid kontrollida.

Info kontrollimiseks mõeldud esmased allikad on näiteks:

• ametlikust allikast pärit pressiteated (nt kohtust, kohalikust omavalitsusest, rahvusvahelistest organisatsioonidest);
• koosolekute stenogrammid;
• täielik videomaterjal sündmusest;
• ametlikud kirjad, pöördumised ja teabenõuded;
• ametlikud dokumendid ja lepingud;
• kohapealsed reportaažid (toimetamata/kommentaarideta);
• organisatsiooni ametlik veebileht;
• sündmusega otseselt seotud inimesed, sealhulgas pealtnägijad.

Pea meeles, et igal väljaandel on oma toimetamise stiil, sihtrühm, lähenemine reporteritööle ja omaniku huvid. Need võivad mõjutada nii väljaande kajastatavaid teemasid kui ka vaatenurka. Ka sotsiaalmeedia kasutajatel on info avaldamiseks või jagamiseks oma põhjused: kuigi mõni postitab asju pikemalt mõtlemata, postitavad teised teadlikult vastuolulisi asju, et tõmmata tähelepanu. Seetõttu võib sageli olla kasulik kontrollida materjalis kasutatud allikaid või otsida algallikat.

Ajakirjanikud kasutavad oma lugude allikatena sageli teisi meediakanaleid. Professionaalne ja aus ajakirjandus toob esmased allikad välja selliste fraasidega nagu „Postimehe teatel“ või „uudisteagentuuri BNS andmetel“. Veebivormingus lisavad nad tavaliselt hüperlingi, et lugejad saaksid minna algallikani.

Pane tähele, et mõnikord võib juhtuda, et asja tuleks uurida lähemalt, sest ühe allika info võib tegelikult pärineda teisest allikast ja see tähendab, et tegu ei ole algallikaga. Kasuta Google’it või mõnda muud otsingumootorit ja jätka otsingut, kuni oled kindel, et oled tuvastanud algallika.

Kui juhtub midagi erakordset, asuvad meediaväljaanded seda kajastama. Selleks küsitlevad nad pealtnägijaid ja koguvad vahetuid materjale (nt mobiiltelefoni videoid). Seega, kui loed sündmuse kohta, mis tundub tõeliselt tähelepanuväärne, kuid pärast mõnetunnist otsimist ei leia Sa ikkagi teisi fotosid või kaadreid sündmuskohalt ega muid kinnitavaid tõendeid, võiksid seda infot käsitleda terve skeptitsismiga ja seda mitte jagada.

Mõnikord kasutavad väljaanded anonüümseid allikaid. See võib juhtuda mitmel põhjusel, enamasti murest turvalisuse pärast. Aga on veel teisigi põhjuseid. Näiteks võib juhtuda, et kellelgi ei ole õigust mingil teemal avalikult sõna võtta, samas need, kellel on selleks volitus olemas, kipuvad olema valelikud. Isegi kui allikat varjatakse õigustatud põhjustel, ei saa nimetutest või anonüümsetest allikatest pärit infot kontrollida. Sellistel juhtudel mõtle, kas anonüümsuse põhjus on loo kontekstis mõttekas.

Mida peaksid väljaande tausta kontrollides silmas pidama?

PreviousNext

Nagu eelnevalt mainitud, on sotsiaalmeedias palju valet, manipuleerivat ja eksitavat infot, mistõttu pead enne millegi jagamist või uskumist palju kontrollima.

Enne postituse jagamist või meeldivaks märkimist esita endale järgmised küsimused:

PreviousNext

Faktikontroll

Faktikontrollijad on ajakirjanikud, kes uurivad infot, mille päritolu ei ole päris kindel, püüdes vastata järgmistele küsimustele:

1. Kes väite esitas? Kas väite esitaja tunneb vastavat valdkonda? Mis on tema eriala ja mis teemal ta sõna võtab?
2. Mis tõendeid ja allikaid väite toetuseks esitati? Kas allikas ütleb tegelikult seda, mida inimene väidab?
3. Mida ütlevad teised allikad?

Paljud vastused saadakse ekspertidega tehtud intervjuudest, riigiasutuste teabepäringutest ja teistest esmastest allikatest. Leidub aga ka tööriistu ja meetodeid, mida kõik saavad ja peaksid info hindamiseks kasutama, enne kui seda levitavad. Õpime mõnda neist tundma.

Esimene asi: loe tekst hoolikalt läbi! See on info kontrollimise A ja O.

Pea meeles, et artikkel võib olla populaarne ja seda võib olla palju jagatud, sest sel on üle lihtsustatud või sensatsiooni tekitav pealkiri. Kui loed läbi kogu artikli, näed, millest on tegelikult juttu. Võib juhtuda, et pealkiri on sisuga suisa vastuolus.

Kas autor selgitab, mis allikatele ta toetub? Kui on lisatud linke teistele allikatele, loe neid. Inimesed, kes levitavad eksitavat infot, lisavad sellele sageli allikaid. Need võivad olla ühtaegu nii petlikud kui ka vajalikud. Ühelt poolt võivad allikad anda esitatud infole hoopis teise tähenduse, teiselt poolt võivad ka lisatud viited olla petukaup. Ole kriitiline ja tähelepanelik!

Juhtumiuuring: COVID-19 vaktsiini järgsed surmad

Ära unusta infot mitmest allikast kontrollida! Näiteks, kui soovid kontrollida infot konkreetse terviseriski kohta, mida vaktsiin võib põhjustada, vaata, kas riigi terviseamet on selle kohta midagi öelnud. Kas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), Euroopa Ravimiagentuur (EMA) või USA Haiguste Kontrolli ja Ennetamise Keskus (CDC) on midagi öelnud? Või kohalikul tasandil ravimiamet või Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC)? Nende organisatsioonide ülesanne on inimesi teavitada. Muuseas leiab nende kodulehtedelt enamlevinud müüte ja neid ümberlükkavaid fakte. Kui Euroopa Ravimiagentuur või meie ravimiamet ütleb, et mingi info ei vasta tõele, siis kas on väga tõenäoline, et Instagramis sageli skandaalset infot jagav suunamudija teab paremini? Kui Sa ei ole kindel, on alati parem leida rohkem aega, otsida muid allikaid ja vaadata, kuidas sündmused ajas arenevad, selle asemel, et jagada infot, mis võib kedagi kahjustada. Enne mõtle, siis jaga!

Guugelda nagu proff!

Siin on mõni nipp, mis aitab Sul Google’ist kätte saada täpsemaid otsingutulemusi.

Lisa jutumärgid, kui soovid, et otsingutulemused näitaksid ainult täpset fraasi. Kirjuta näiteks „Kersti Kaljulaid“, kui otsid teavet Eesti eelmise presidendi kohta ega soovi näha temaga mitte seotud infot.

Sisesta välistatava fraasi ette miinusmärk. Päring Kaljulaid -Kersti näitab infot teiste Kaljulaidide kohta Eestis, aga välistab Kersti Kaljulaidi.

Lisa site:aadress, kui soovid otsida midagi konkreetselt veebilehelt. Kirjuta näiteks „site:news.err.ee Kersti Kaljulaid“, kui soovid teada, kas Eesti Rahvusringhäälingu kodulehel on Kersti Kaljulaidi kunagi mainitud.

Kui otsid sisu konkreetsest ajavahemikust, lisa before:AAAA-KK-PP ja/või after:AAAA-KK-PP. Näiteks otsing „Kersti Kaljulaid after:2021-09-01 before:2021-10-01 site:err.ee“ näitab ERR-is Kersti Kaljulaidi kohta avaldatud uudiseid ajavahemikus 1. septembrist kuni 1. oktoobrini 2021.

Kontrolli, kas sotsiaalmeedias leiduv pilt on kuskil mujal ja mingis muus kontekstis üles laaditud. On paar brauserilaiendust, millega on pilte otsida kiire ja lihtne. Kui lisad oma brauserisse laiendused RevEye (Chrome; Firefox) või InVid (Chrome; Firefox), saad pilti otsida mitmest otsingumootorist, tehes sellel lihtsalt paremklõpsu ja valides Reverse image search.

Teise võimalusena saad kasutada mitut pildiotsingumootorit (ja sageli on hea kasutada neist rohkem kui ühte) – Google, TinEye, Bing, Yandex. Yandexit peetakse privaatsuse mõttes ebaturvaliseks, nii et ole seda kasutades ettevaatlik.

Pilti saad lähemalt analüüsida ka tööriistaga Jeffrey Image Metadata Viewer. See võib paljastada seadme, kust pilt on pärit, pildi loomise aja või selle, kas seda on muudetud (on aga t’htis teada, et paljud sotsiaalmeedia programmid kustutavad piltidelt metaandmed). FotoForensics suudab analüüsida ja tuua välja kohti, kust pilti on redigeeritud. Mõnikord võib see Sul aidata paljastada fotodega manipuleerimist.

Videoid on raskem analüüsida. Neid ei saa otsingumootoriga otsida, kuid saad pildiotsinguga otsida video pisipilti (ingl thumbnail) või teha videost ekraanipilte ja seejärel neid otsida. InVidi laiendus võib olla abiks ka video analüüsil – võid lasta sel Sinu eest valida välja video võtmekaadreid. See Amnesty Internationali väljatöötatud video verifitseerimistööriist aitab YouTube’i videote kohta rohkem infot hankida.

See AFP õpetus näitab ka seda, kuidas faktikontrollijad verifitseerivad pilte ja videoid (inglise keeles).

Muud kasulikud tööriistad

Whois.com-i otsing võib paljastada infot domeeni ja selle omaniku kohta.

Wayback Machine võimaldab Sul näha veebilehe varasemaid versioone. Sellel on ka brauserilaiend (Chrome; Firefox), mis võimaldab ühe paremklõpsuga näha arhiveeritud versioone.

MapChecking aitab Sul mõõta, kui palju inimesi võib mingil maa-alal maksimaalselt seista. Sellega saad jälile, kui keegi valetab rahvahulga suuruse kohta.

CrowdTangle’i brauserilaiendus (Chrome) aitab Sul teada saada, kui sageli on linki Facebookis, Instagramis, Twitteris ja Redditis jagatud ning kes seda on jaganud. Näiteks näed Facebooki lehti ja rühmi, mis jagavad mõnda artiklit või üritavad mõnele petitsioonile allkirju saada. Kui soovid lisainfot sotsiaalmeedia platvormidel faktide kontrollimise ja uurimise kohta, loe seda tasuta käsiraamatut, kus on peidus palju nippe, teadmisi ja juhtumiuuringuid.

Faktikontroll Baltikumis ja välismaal

Kui Sa ei ole kindel, kas väidet uskuda või mitte, on sageli mõni faktikontrollija juba proovinud vastust leida. Siin on mõne fakte kontrolliva organisatsiooni veebisaidid.

Eesti faktikontrollijad:

Faktikontroll (haldab Eesti Päevaleht/Delfi)

Klikisäästja (haldab Levila)

Rahvusvahelised faktikontrollijad:

FactCheck.org

Snopes

PolitiFact

AP Fact Check

Reuters Fact CheckGoogle fact-check search

Hakka faktikontrollijaks!

Kas selle autor on inimene?

Neid tööriistu kasutatakse sageli mitmesuguste aeganõudvate toimingute kiirendamiseks, näiteks meilide kirjutamiseks, ajakavade ja ülesandeloendite koostamiseks, koodi kirjutamiseks ja kunstiprojektidele visuaalsete meeleolutahvlite loomiseks. Paraku aga saab neid kasutada ka selleks, et panna enneolematu kiirusega kokku raskesti tuvastatavaid eksitavaid materjale.

Tehisintellekti valdkond kasvab kiiresti ja inimesed, kes töötavad välja tööriistu ebausaldusväärse sisu tuvastamiseks, alles püüavad arengutega sammu pidada. Ometi on juba olemas mõni tööriist, millega saad hinnata, kas avaldatud tekst on tehisintellekti loodud. Saad nendesse tööriistadesse tekstiosi sisestada ja vaadata, kas nende autor on tõenäoliselt tehisintellekt.

DetectGPT

OpenAI Text Classifier

GPT Zero

GPT-2 Output Detector

Hive Moderation

Mida pikem on tekst, seda tõenäolisemalt suudavad tööriistad tehisintellekti kasutamise tuvastada. Teksti tasub kontrollida kõigis ülalmainitud tööriistades, mitte vaid ühes, sest osa tööriistu ei tuvasta praegu tehisintellekti loodud sisu kuigi täpselt. Näiteks Text Classifier, mille töötas välja OpenAI ehk sama ettevõtte, kes lõi ka ChatGPT, suudab ettevõtte teatel täpselt tuvastada ainult 26% tehisintellekti loodud ingliskeelsetest tekstidest. Teistes keeltes loodud sisu korral on see protsent tõenäoliselt veel väiksem.

Siin on veel üks tööriist, millega saad kontrollida, kas pildi on loonud tehisintellekt:

AI Image detector

Hive Moderation

Materjalid koolitajatele – tehisintellekti abil õpetamine ja õppimine

Kas oled koolitaja, kes töötab kursuse „Very Verified“ materjalidega, jagad teadmisi meediapädevuse kohta või soovid lihtsalt saada rohkem infot tehisintellekti kasutamise kohta hariduses? Järgmistelt linkidelt leiad kasulikke materjale, näiteid ja infot tehisintellektiga õpetamise ja õppimise kohta nii klassiruumis kui ka väljaspool.

CITE Journali artikkel: ChatGPT: Challenges, Opportunities, and Implications for Teacher Education

Harvard Graduate School of Education: podcast: Educating in a World of Artificial Intelligence; artikkel Embracing Artificial Intelligence in the Classroom

Washingtoni ülikooli õpetamise ja õppimise keskuse artikkel: ChatGPT and other AI-based tools