Sotsiaalmeedia eesmärk on hoida Sind platvormil võimalikult kaua. Seega on nende eesmärk näidata Sulle postitusi ja videoid, mis Sulle kindla peale meeldivad. Meta (Facebooki ja Instagrami omanik) ja Google (YouTube’i omanik) oskavad Sinu varasemate lehitsemis- või vaatamisharjumuste põhjal näidata Sulle just seda, mida soovid.

Näiteks, kui oled guugeldanud kliimamuutusi, võib Sinu voog olla täis keskkonnaorganisatsioonide postitusi, artikleid, videoid ja reklaame.

Kõik Sinu tõekspidamistega vastuolus filtreeritakse välja ja nii satud filtrimulli. Selle termini mõtles välja internetiaktivist Eli Pariser. Ta kirjutas sellest nähtusest isegi raamatu pealkirjaga „Filtrimull: mida internet teie eest varjab?”. Filtrimulli sees olemine tähendab, et oled intellektuaalses isolatsioonis. Kõlab veidralt, kui räägime internetist ja selle võimalustest, kas pole?

Ei ole täiesti selge, mil määral sotsiaalmeedias leviv radikaalne ja lõhestav sisu reaalses maailmas ühiskonda mõjutab; kuivõrd mõjutab see näiteks ühiskondlikku polariseerumist. Tõsi on aga see, et sotsiaalmeedia ja otsingumootorid võivad Sinu eest peita vaateid, arvamusi ja infot, mis ei käi kokku Sinu tõekspidamistega. See aga omakorda piirab Sinu teadlikkust sellest, mis maailmas toimub, mida inimesed arvavad ja mis on tegelikult paljude probleemid.

Eli Pariser ütleb oma raamatus, et demokraatia toimimiseks peavad kodanikud asju üksteise vaatenurgast nägema. Me ei tohi olla oma mullides kinni, sest demokraatia eeldab toetumist ühistele faktidele, ühisele pinnale. Infomullistumisega tekitatakse paralleelsed, eraldiseisvad universumid, kus igaüks usub oma faktening levivad just sellele mullile sobivad arvamused.

Filtrimullide tõttu võid hakata arvama, et peaaegu kõik mõtlevad nii nagu Sina. Seda aga juhtub tegelikult harva. Tõenäoliselt oled lihtsalt muude vaatenurkade eest kaitstud, kuna need asuvad väljaspool Sinu filtrimulli. Aja jooksul võib see kaasa tuua ühiskonna suurema poliitilise polariseerumise ja äärmuslikud poliitilised vaated.