See veebisait kasutab kasutajakogemuse parandamiseks küpsiseid.
Loe rohkem: Tingimused
Infokorratus
Inforuum on saastunud. Meie igapäevaellu tungib tohutu hulk ebakvaliteetset sisu, mis muudab keerukaks konstruktiivse suhtluse, destabiliseerib ja polariseerib ühiskonda ning kahjustab ülemaailmset kogukonda.
Ajakirjanduslik sisu tugineb faktidele ja neid fakte tuleb kontrollida. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi järgi vastutab ajakirjanik oma sõnade ja loomingu eest. Rahvusvahelise professionaalsete ajakirjanike eetikakoodeksi kohaselt on ajakirjanduse üks peamisi põhimõtteid info kontrollimine mitmest allikast. Paraku ei pea aga isegi ajakirjanikud sellest reeglist alati kinni.
Mõnikord tunnevad ajakirjanikud survet materjal kiiresti avaldada, teinekord ei ole neil ajakirjanduslikku haridust või mõistmist, et loos tuleb kasutada mitmekülgseid allikaid. Kontrollimata, liialdustega täidetud sisu eesmärk on tõmmata tähelepanu ja tõsta veebiväljaande külastajate arvu. Kui ajakirjanikel on eetikakoodeks, mis aitab neil otsuseid langetada, siis teistel sisuloojatel, näiteks blogijatel, suunamudijatel ja isegi Sinu tuttavatel ei ole mingeid juhiseid ega formaalseid reegleid, mida järgida. Nemad otsustavad sisu loomisel ainult isikliku kogemuse põhjal, mis on nende meelest eetiline ja mis mitte.
Seetõttu on meie endi ülesanne meie ümber levivad valed või Seetõttu on meie endi ülesanne meie ümber levivad valed või ebatäpne info ära tunda. Kui käitume hooletult, võivad meist endist saada valesisu levitajad. Iga kord, kui võtame info passiivselt ehk pikalt mõtlemata vastu ja jagame seda fakte kontrollimata, lisame niigi kirjule meediamaastikule müra ja segadust juurde. Nii on meil meie võrgustikes jagatava info usaldusväärsuse kontrollimisel samasugune vastutus nagu sisuloojatel endil.
Infokeskkonnas on kolme tüüpi manipuleerivat sisu.
Eksitava info (ingl misinformation) levitamise eesmärk ei ole tahtlikult eksitada (näiteks, kui ajakirjanik teeb artiklis kogemata vea või levima läheb kuulujutt).
Valeinfo (ingl disinformation) on samuti eksitav, kuid see on sihilikult loodud inimese, rühma, poliitilise organisatsiooni või riigi kahjustamiseks. Teisalt võib see olla osa reklaamistrateegiast, pettus või lihtsalt nalja viskamine.
Valeinfost võib saada eksitav info, oleneb, kes seda jagab ja mis eesmärgil. Näiteks, kui poliitik levitab strateegiliselt eksitavat infot, edastades seda artiklite, fotode ja meemidena, on tegu valeinfoga. Kui inimene näeb seda valeinfot, jääb seda uskuma ja jagab seda, teadmata, et tegu on valega, siis muutub valeinfo tema käitumise tagajärjel eksitavaks infoks. Et need mõisted võivad segadust tekitada, soovitab osa eksperte kasutada terminit võimendatud propaganda, mis viitab nähtusele, kus autori eesmärk oli teha kurja ja tema sisu läks teadmatute meediatarbijate tõttu levima. See aga eeldab, et läheme tagasi algallikani ja teeme kindlaks, mis oli autori eesmärk.
Väga palju valeinfot põhineb pooltõdedel, kus vale segatakse kokku tõese infoga või ei pakuta vajaminevat konteksti. Seda tehakse muutmaks valeinfot usaldusväärsemaks. Sellistes valeinfo materjalides tsiteeritakse sageli „tunnistajaid“ või „uuringuid“, mis võivad olla täielikult võltsitud või valesti tõlgendatud. Valeinfot koostavad mõnikord spetsialistid või poliittehnoloogid, et veenda avalikku arvamust millegi kasuks või lihtsalt tekitada kahtlusi ja vaidlusi.
Vaenulik info (ingl malinformation) on info, mis on üldiselt tõene, kuid mida kasutatakse inimesele, organisatsioonile või riigile kahju tekitamiseks. See info võib olla tundlik, näiteks isikuandmed, intiimsed fotod või muu kompromiteeriv sisu, ja selle levitamise eesmärk on hävitada üksikisikute või organisatsioonide maine.
Ehk mõtled nüüd, miks ei võiks kõige kohta öelda lihtsalt valeinfo, milleks hakata neil vahet tegema? Sellest, kuidas on need terminid kujunenud, miks tekkis nende järele vajadus ja kuivõrd osavalt tegutsevad infoga manipuleerijad, saad lugeda siit ja siit.